Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.
Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
ILM
Vanasti ennustati,et kui kolmekuningapäeva paiku on sügav lumi,siis tuleb hea viljaaasta.
Ma olen kunagi varem kuskilt lugenud, et kuuse peab ilmtingimata välja viima kolmekuningapäeval, siis pidavat kõik halb majast kaduma
ReplyDelete